Muna on olnud uue elu, uuestisünni ja elu jätkuvuse sümboliks juba kaugetest paganlikest aegadest peale, kui kevadisel pööripäeval tähistati looduse taasärkamist munade värvimise ja söömisega. Muinasgermaanlased pidasid kevadise pööripäeva ajal pidu jumalanna Bede Oestere auks. Sellest ajast säilinud joonistustel kujutati jumalannat ümbritsetuna lillede ja vastpuhkenud lehetega. Jumalanna süles oli kirjuksmaalitud muna, jalgade juures aga istus jänes, teine üldtuntud viljakuse sümbol. Sealt ilmselt pärinebki legend lihavõttejänesest, kes munes esimese lihavõttemuna. Arvatakse ka, et nii ülestõusmispühade saksakeelne nimi Ostern kui inglisekeelne Easter tulevad just jumalanna Bede Oestere nimest.
Kristluses on muna tänini uue elu, uuestisünni, lunastuse ja andeksandmise sümboliks. Kirikliku õpetuse järgi on lihavõttejänesel kolm tähendust. Viljakuse sümbolina kujutab jänes Kristuse ülestõusmise kaudu inimkonnale kingitud uut elu. Jänese valge värv näitab, kui puhas peaks olema inimese sisemus ja elu. Kolmas tähendus liitub uskumusega, et jänes magab silmad lahti või ei maga üldse. Selles on nähtud Kristuse ülestõusmise sümbolit, s.t. ka surnuna ei suikunud Jeesus igavesele unele.
Lihavõttega seonduvad peale muna ja jänese ka palmioksad, mida Kristuse jalgade ette heideti, meil asendavad palmioksi tärganud urbadega pajuoksad.
Veel 1930.aastatel oli meil lihavõtete tähtsaimaks toiminguks pühademunade värvimine, millega võis alustada juba neljapäeval. Mune pidi olema hästi palju ja need värviti võimalikult kirjuks, milleks kasutati sibulakoori, saunaviha lehti, linaseemneid, aganaid, värvilisi lõngajuppe ja seemneid. Iga muna seoti värvimise ajaks eraldi pakikeseks ja keriti niidiga kinni.
Kõige ilusam muna hoiti kallimale. Pühademunadega oli seotud mitmesuguseid kombeid ja tavasid: munade vahetamine, veeretamine ja koksimine. Kui esimese lihavõttepüha hommikul lauda istuti, siis enne munade söömist koksiti neid. Koksimise ajal mõtles kumbki koksija salasoovi. Kelle muna jäi pärast koksimist terveks, see võis loota soovi täideminemisele.
Meenutame ülestõsumisloo südamikku:
Reedel löödi Kristus kui valeõpetuse levitaja Rooma keisri asehalduri Pontius Pilatuse käsul Kolgata mäel risti. Seda päeva kutsutakse meil suureks reedeks, soomlastel Pikaks Reedeks, inglise keeles aga Good Friday. Suur reede on sellest peale kristlaste suurim leinapäev. Kirikukellad ei helise, tööd ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi
Laupäeval viidi Kristuse ristilt mahavõetud surnukeha kaljukoopasse, mille sissepääs suleti suurte kaljurahnudega, koopa juurde jäeti ka valve. Nüüdisajal on kombeks, et vaiksel laupäeval ollaksegi vaikselt, ei pidutseta, ei tehta tööd. See on nö endassevaatamise päev.
Pühapäev oli Jeesuse aja inimeste jaoks nädala esimene päev, mil võis jälle teha tööd ja vabalt liikuda. Nii asusid naised varahommikul rutates teele Jeesuse hauale, et surnukeha võida, mis oli oluline matuserituaal. Arimaatia Joosepil jäi see sabatile eelneva kiirustamise pärast tegemata ning nüüd kiirustavad naised õpetaja ihu võidma. Siit tuleb komme pidada esimene ülestõusmispühade teenistus laupäeva öösel või pühapäeva varahommikul.
Pühapäeva koidikul leiti kaljukoobas tühjana, sest Jumal oli oma poja ellu äratanud ja enda juurde taevariiki viinud. Selle teabe valguses on igati mõistetav, miks pühapäev ja sellel järgnev esmaspäev on kristlastele suurimateks rõõmupühadeks. Ka nimetus ülestõusmispüha ehk Kristuse taevaminemise püha saab nüüd endale sisu.
Keskmine eestlane nimetab neid pühi kas munadepühadeks, kevadpühaks või lihavõtteks, pühade iidne taust jääb enamusele aga täiesti mõistmatuks. Ja kuigi iga pere pashat või lambapraadi lauale ei too, siis mune keedetakse, värvitakse ja koksitakse küll päris ohtrasti.
Keskmine eestlane nimetab neid pühi kas munadepühadeks, kevadpühaks või lihavõtteks, pühade iidne taust jääb enamusele aga täiesti mõistmatuks. Ja kuigi iga pere pashat või lambapraadi lauale ei too, siis mune keedetakse, värvitakse ja koksitakse küll päris ohtrasti.
