TALLINN, 14. mai, *BNS *– Edela-Aafrikas Namiibias viibiv Eesti evangeelse
luterliku kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma kirjutab enda emadepäeva
pöödumises, et ema on kodu sümbol, sest seal, kus on ema, on ka kodu.
“Ema on kodu sümbol. Kodu kui pelgupaik. Koht, kus tunned ennast
turvaliselt, kus võid olla sina ise, kus sind ära kuulatakse ja
mõistetakse, kus kehtivad tingimusteta armastuse reeglid,” kirjutab Viilma.
“Loomulikult kuulub ühe turvalise kodu ja terve pere juurde ka isa. Ükski
laps ei saa ju kunagi endale sündides ainult üht vanemat. Tõsi, võib
juhtuda, et üks vanem lahkub lapse elust mõnel põhjusel. Vahel enne, kui
laps sündidagi jõuab. Ta on siiski ju kuskil olemas… Lapse või lastega
üksi jäänud vanem, olgu ta ema või isa, peabki üksi täitma lapse jaoks nii
isa kui ema rolli. Kord tuleb olla õrnem ja emalikum, teinekord karmim ja
isalikum,” kirjutab Viilma ning lisab, et see on nii lapse pärast, sest
laps on see, kes muudab ühe naise emaks ja ühe mehe isaks.
“Emadepäeval tahan korrata aga tuntud stereotüüpi: kus on ema, seal on
kodu,” kirjutab Viilma enda pöördumises. “Millegipärast ei teki sarnaseid
seoseid isa ja koduga. Kahjuks. Kuna olen nende ridade kirjutamise hetkel
Aafrikas, sobib emadepäeva puhul meenutada vana lugu kristlikust
misjonärist, kes kirjeldas, kuidas ühe tänavalapse puhtaks pesemine, kõhu
täis söötmine ja hea mainega lastekodusse paigutamine lõppes poisi korduva
põgenemisega tagasi tänavale. Misjonäri arvates põgenes poiss ideaalsetest
tingimustest tagasi täielikku lootusetusesse. Tegelikult oli põgenemise
põhjus lihtne: poisi ema jäi ju endiselt tänavale. Lastekodu reeglid ei
lubanud lastekodusse võtta lapsi koos täiskasvanuga.”
“Nii jäigi see poiss tänavale. Kuid just seal oli ta õnnelik, sest seal oli
tema ema ja kodu. Kus on ema, seal on kodu,” lõpetab Viilma.
